Punanupp ameerika

Ameerika punanupp - Sanguisorba menziesii.
Kui varemalt hinnati lilli põhiliselt ilusa õie pärast (liiliad, pojengid, roosid), siis nüüd pööratakse tähelepanu hoopis muudele omadustele nagu kaunis lehestik, elegantne üldmulje, efektne välimus. Just seepärast on punanupp läinud tagasihoidlike ravimtaimede nimistust üle hoopis moodsate dekoratiivtaimede nimistusse, kaasaegse sordiaretuse uued sordid on aga iga aedniku unistuseks. Tema sortide ja liikide kirjeldusse kuuluvad sõnad nagu „sihvakas“, „elegantne“, „õhuline“.
Kasvukoht: kõik punanupud on kergesti kasvatatavad ja kultuuris püsivad. Kasvavad hästi igasugusel mullal nii päikese käes kui poolvarjus, eelistades siiski viljakat ja piisavalt niisket mulda. Nad on talvekindlad, haigused ja kahjurid neid praktiliselt ei kahjusta, nad ei rooma laiali, kuid annavad isekülvi, kuid seda saab ennetada, eemaldades õisikud kui seemned ei ole veel valminud.
Paljundamine: punanupud on üsna jämeda peajuurega taimed, mille täiskasvanud eksemplare on raske jagada. Jagatud taimeosakesi saab teha vähe, kuid nad edenevad hästi.
Jagatakse kas kevadel või suve lõpus. Seemnetest paljundamine on lihtne. Külvata tuleks enne talve tulekut, siis ilmuvad kevadel juba tõusmed, õitsemine algab 2-3 aastal. Kuid nii nagu looduses, nii ka aias, kalduvad punanupud vastastikku tolmlema ja annavad seemnest paljundamisel väga erinevaid järglasi. Et saada liigipuhast
järglaskonda, tuleks õied enne õitsemist isoleerida ja tolmeldada käsitsi.
Kasutamine: suurepärased suve II poolel pikka aega õitsvad suurekasvulised taimed. Sobivad nii lillepeenrasse kui eraldi rühmadena haljasalale. Sobib ka lõikeks, ürt-punanupp ka kuivkimpudesse, kui koguda enne õisikute puhkemist.
Naabriteks sobivad erinevad kõrrelised, astilbed, angervaksad, kirburohud, üldse kõik nn loodusliku välimusega taimed.

Eng.: Alaskan Burnet. Suom.: Luppio-suku. Sven.: Pimpinell, brun.